„Kas muusikat saab näha? Kui suled silmad, näed värvide segunemisi, näed kurbust kellegi näol, näed looduse ilu ja valu, unenäolisi seiku.. Kas kunsti saab kõrvadega kuulata? Sa vaatad loodusmaale ja kuuled selgelt unistavat flöödiheli, poognatõmbeid ja pizzicatosid,mis vihmapiiskadena su silme eest vilksatavad..”
Seda kõike pakub sulle KONTSERT-KINO „Fauni pärastlõuna” ,kus põimuvad hõrgust eesti ja prantsuse kammermuusikast ning improvisatsioonidest koosnev kontsert ja fantaasiafilm Faunist, kes elab inimtühjal tööstuspölügonil ning käib igal kuupaisteööl viimase puu juures mängimas, unistab millestki elavast, kadunud armastusest. Hommikuti uitab lähedase liilussõlme harva liiklusega teedel, et leida loomi, midagi elusat, midagi kadunud ajast. Kuid ikka ja jälle leiab ta mõne auto alla jäänud kitse või jänese võtab selle endaga kaasa ning...
teevad:
Leonora Palu (flööt, kunstiline juht)
Indrek Palu (elektri viiul)
Gabriela Järvet (animatsioon,kujundus)
Tõnis Liivamägi (kino)
treiler:
http://autonomicum.com/kino/
veel pilte (autor Gabriela Järvet):
http://org91.zorpia.com/0/5063/32408650.9b0d31.jpg
http://org91.zorpia.com/0/5063/32408653.f5e6f9.jpg
http://lrg103.zorpia.com/0/5063/32408649.00cae9.jpg
http://org91.zorpia.com/0/5063/32408656.3a4e4f.jpg
http://lrg103.zorpia.com/0/5063/32408672.438fb2.jpg
http://lrg103.zorpia.com/0/5063/32408687.3c2ff9.jpg
Veijo Murtomäki (tuntud Soome muusikakriitik) kirjutas dets.2008 TeaterMuusikaKinos:
Üritus „Fauni pärastlõuna” esitles
uut olulist kontserdikontseptsiooni —
kontsertkino. Eesmärk oli uurida aistingute
omavahelisi seoseid: „kuidas muusikat
võib näha?” ja „kuidas kunsti võib
kõrvadega kuulda?”. Etenduses kõlas
Debussy, Tüüri, Jolivet’, Kõlari, Ibert’i
ja Reinvere muusika. Kõigest sellest sai
kokku juba iseenesest kaunis ja meeleolukas
kontserdikava. Sellele lisaks sai
kuulda improvisatsioone, helilinti koos
live-esitusega ning videot, mis sisaldas
nii filmi (Tõnis Liivamägi) kui ka animat-
siooni (Gabriela Järvet).
Videol pakuti samas fantaasiafilmi
Naisest (flötist Leonora Palu), tema lembest,
meelelisest ja vallatlevast flöödist
ning Mehest (viiuldaja Indrek Palu).
Mees lebab algul tegevusetult voodis,
korjab surnud loomi, topib neid täis (keedab
videos riidest kasse) ja üritab mängida
viiulit, millel puuduvad keeled. Naine
sõidab autoga Mees-loomale otsa, topib
ta täis ja hoiab teda; ühele piknikule järgneb
nii Mehe eneseleidmine kui ka Mehe
ja Naise vaheline teineteiseleidmine; Mehe
elujõud hakkab pulbitsema ja ta tõmbab
elektriviiulil Jimi Hendrixi vaimus
soolo, mis põhineb kõlanud Debussy teose
algusteemal.
Video hurmavalt lõõmav ja ultrapositiivne
kollane värvitoon seob kokku
terviku, mis näib (neljanda värvifilmina
— „Kollane”) otsekui jätk Krzysztof
Kieslowski filmitriptühhonile „Kolm värvi”.
Sündis kaunis tervik, mis andis
impulsse mitmes suunas ja kus muusika
rikastus assotsiatsioonivälja laienemisega.
Sellist asja tuleks teha rohkem! See
oli enam kui kontsert või film: ühendkunstiteos
naise ja mehe eluringi kohtumise
keerulisusest ja sellest eufooriast,
mis sünnib, kui suhe toimib!
kogu artikkel 2008 suvistest Repoo Ensemble üritustest:
http://www.temuki.ee/numbers/2008/12/article4792.pdf
